Mosleminaised; moslemi peakatted India turul

Mann valib ehteid India turul; Mann ja Henri Petronase tornide ees laguunis jahtumas

Mann ja Juta kodutänaval; ... ja Petronase kaksiktornides (mannil seljas minu uus pluus, kuna kleit sai laguunis läbimärjaks)

Kohalikud tsikid pargis; Pargivaht, kes vilistas iga kord oma vastikut vilet, kui valesse kohta astusid

Hommikuturul kraami kogumas; Mann ja Josh multikatesse süvenenud

India hommikusöök ise; inimesed India hommikusöögil
Hong Kong on nüüdseks seljataga ja meie juba mitmendat päeva Malaisia pinnal, Kuala Lumpuris. No on ikka kirev maa. Segu malaidest, hiinlastest, hindudest, indoneeslastest...ja meie suureks ning meeldivaks üllatuseks räägitakse väga hästi inglise keelt.

Saabudes taheti meile muidugi jälle tünni teha. Lennujaamas haakis meile sappa üks taksist, kes taksot pakkus: "ainult 250 ringitit (kurss on umbes 1 ringit - 3 eek) luks auto eest ja 200 tavalise eest". Saatsime ta seenele, kuna meie võõrustaja oli öelnud, et takso maksab 90 ringitit. Läksime siis järgmisesse taksostendi, kust müüdigi meile 85-ne pilet. Läksime õue ja avastasime, et meile müüdi luks auto pilet, aga täpselt samad autod seisavad teise posti taga, kus on kirjas lihtsalt "takso". Henri läks siis uuesti taksostendi ja ütles, et me ei palunud ju luks autot, et tavaline takso käib väga hästi. Ja vahetatigi pilet ümber 65 ringitise vastu. Tüütu, aga ega teisiti ka ei saa!

Sõit oli kohutavalt pikk. Elame Kuala Lumpuri sees asuvas teises linnas, mille nimi on Petaling Jaya. Elame hiiglaslikus majas koos perega, kuhu kuulub 38-aastane Ping (mõlemad nad mehega näevad nii noored välja, et arvasime olevat ühevanused), kes kasvatab last, teeb süüa ja peab toidublogi, Malcolm, kes juhib logistikafirmat, mängib golfi ja kitarri ning huvitub investeerimisest ning väike Joshua, kes saab varsti 4, igavene muhe sell. Kuigi nii ema kui isa on mitmendat põlve Malaisias elavad hiinlased, on kodune keel inglise keel. Malcolmi ema oli pärit Melakast, mis on vana portugali asum ning ka nende kodune keel oli inglise keel. Hiina keelt ta ei oskagi. Josh käib koolis, õpib seal nii hiina kui malai keelt. Kohaliku koolisüsteemi kehvuse tõttu on Ping otsustanud, et lähiaastatel migreerub pere Austraaliasse. Majas elab veel Salomi, indoneeslasest koduabiline. Minul on temast muidugi kahju, vabu päevi tal pole, aiast välja pole lubatud minna. Saab oma väikest palka, aga ega tal midagi ei kulu ka - välja ei saa, riided ja toit on pere poolt. Tööd tal väga palju pole, söögi ja Joshuaga tegeleb Ping ise. Ah jaa, üks hiiglaslik koer, Chiusi, elab siin ka. Ta on veidi metsik, nii et me temaga väga kokku ei puutu. Minu õues kuivava pluusi kiskus ta täiesti ribadeks :).

Oma esimesel Kuala Lumpuri hommikul läksime Pingiga kodulähedale indiapärast hommikusööki sööma. See koosneb mitmetest erinevatest õhematest ja paksematest leibadest (või siis pannkookidest), mille kõrval on kolm erinevat vürtsikat kastet - kalakarri, läätsedhal ning kookosega karri. Jube maitsev oli, Henrile meeldis üks munaga tehtud leib, mulle pehme pannkoogilaadne. Mannile ainult ei meeldinud midagi. Kõike seda süüakse kätega, ei mingeid kahvleid ega nuge. Toidu juurde juuakse tavaliselt hästi magusat piimateed, mille tegemine on siin suur kunst. Teed pillutakse kõrge joana ühest tassist teise niikaua, kuni see seguneb ning saab peale paksu mullikihi. Minu jaoks oli ikka hirmus magus, igatsesin oma mõru kohvi.

Ja siis peale hommikusööki ning toidupoes käimist olime nii väsinud, et ei jõudnudki enam midagi teha. Ei teagi, milles asi, kas see Hong Kongi kuumus ja niiskus võttis viimsegi mahla meist välja, või lihtsalt reisist üleväsimus, aga lihtsalt ei jõudnud. Tulme koju, magasime keset päeva ja munesime niisama õhtuni.

Järgmisel päeval ajasime end siiski välja. Käisime keskturul. Ilus koht, kohe näha, et turistidele tehtud. Silitasime paari India siidivaipa, endal suu vett jooksis. Neid ma ükskord tahan, tuleb lihtsalt ise Kašmiiri reisida ja sealt mõned kaasa osta. Väljas süüa on siin vahva, ühe inimese roog maksab umbes 15 eek. Nii et kui ei saa päris seda, mida lootsid, pole ka hullu. Seda on meil siin ikka juhtunud ka, et päris maitsev pole. :) Kõige maitsvamad road on olnud Pingi enda valmistatud - eriti üks vürtsikas kanakarri kartulitega. Edasi sõitsime vaatama kuulsaid Petronase kaksiktorne. Nendega on nii, et kes tahab üles torne ühendava silla peale jalutama minna, see peab hommikul kl 7-8 järjekorda minema, sest iga päev jagatakse laiali väike arv tasuta pileteid. Tasulisi pileteid pole olemas, kui sa hommikul piletit ei saa, siis üles minna ei ole võimalik. Kes hommikul pileti saab, peab ettenähtud ajal päev jooksul tagasi tulema, et üles sõita. Meie, vanad unekotid, loomulikult hommikul kohale ei läinud. Läksime kl 14.30. Ja millegipärast andis üks noormees Henrile ühe pileti. Henri läks piletitädi juurde ja ütles, et tal on üks pilet, aga naine ja laps ka, ning ime-ime, meid lastigi kõiki sisse. Vaatasime ära väikse 3-d filmi Petronasest (Malaisia naftafirma) ja saime 6 minutit üleval olla. Ilus vaade! Aga küll mul oli hea meel, et me hommikul selle pärast kl 6 üles ei ärganud. Tornide kõrval on ilus park, helesinine laguun ja metsikult suur mänguväljak. Veetsime siis neis kõigis veidi aega ja tulime koju. Park on taaskord täis valvureid, kes iga kord, kui midagi lubamatut teed, vastiku vile üürgama panevad. Ei või pargipingil pikutada, ei või laguunile kossidega liiga lähedale minna, ei või laguuni ääres suitsu teha (see viimane vile ei olnud muidugi meile:). Mann on siin selline vaatamisväärsus, et kes julgeb, palub temaga pilte teha. Täielik staar!

Teisel päeval oli plaan minna Bhatu koobastesse. Aga ilm oli nii metsikul palav, et mitmesaja järsu astme tatsumine oleks vabalt südamerabandusega võinud lõppeda. Nii et läksime uuesit linna. Seekord India linnaossa, nende turule. Ostsime Mannile ilusa käevõru ja imetlesime imelisi kangaid. Siis käisime Bukit Bintangis, kus enamus turiste pidid söömas-lõbutsemas käima. Nagu arvata oli, et olnud seal suurt midagi vaadata. Tavalised lääne ketirestoranid ja hulk kaubanduskeskuseid. Tegelesime ka siis väheke poodlemisega. Mis viga seda teha, kui satud Malaisia noorte disainerite poodidesse ning saad osta särke 60 eek eest ning suuremaid asju 100 eek eest. Aga, koti maht on endiselt piiratud, nii et ostsime ainult seda, mida tõesti vaja oli.

Õhtul nautisime üksindust ja hommikul kaua magamist. Meie pere läks nädalavahetuseks kuskile varemkokkulepitud meelelahutuskeskusesse ja meie oleme home alone. Meie pere on supervahva, aga vahepeal on nii hea puhata!

Mis peale Malaisiat saab, on veel segane. Meil on piletid Filipiinidele, kuhu peaksime jõudma 4 nädala pärast. Aga esialgu tundub väga sedasi, et kui me just taastamistöödele appi ei taha minna, pole sinna asja. Eks näis, tuleb veel mõelda. Aga ümberringi toimub jubedaid asju küll - maavärinad Sumatras Indoneesias, taifuun Filipiinidel ja Vietnamis, tsunami Samoal. Samoa lugu tekitab küll hirmujudinaid - Taufua, kus me rannal mõnusalt elu nautisime, on maa pealt pühitud. Meie Uus-Meremaa sõprade sõnul ka Taufua perenaise imearmsad lapsed, kellega Mann Samoal mängis. Kohutav, lihtsalt kohutav! Taufua pere ehitas just kõrgele mägedesse suurt kivimaja, et tormi korral pere ja kliendid sinna viia, aga hoiatust ei tulnudki. Neil ei olnud midagi sellist juba paarkümmend aastat toimunud!

Püüame ettevaatlikud olla, mererannale elamist me igatahes enam ei igatse!
Teile kõigile sinna külma ja pimedasse, aga tsunamideta, taifuunideta ja maavärinateta Eestimaale miljon tervitust!

Comments (9)

On 3. oktoober 2009, kell 14:41 , Anonüümne ütles ...

Loodus näitab hiidlainetega jälle oma võimu ning inimene on selle jõu ees abitu. Mina mõtlen sellest kui kusagilkaugeleemal toimuvast, aga teie jaoks muutus see ühtäkki väga isiklikuks. Te teate täpselt, milline üks ilus rand ja selle elanikud olid ja nüüd pole seda enam olemas, uskumatu. Meie maakonnalehes on just täpselt täna pikk intervjuu noore naisega, kes koos pisipojaga kolis Kuala Lumpuri tööle ja elama. Tema sõnul on Malaisia nii normaalne riik, et raske on midagi erilist välja tuua. Paistab, et teie tunnete endid ka seal mõnusalt. H Saaremaalt

 
On 3. oktoober 2009, kell 17:38 , Juc ütles ...

Loodus näitab siin tõesti kõvasti võimu. Varem muide oli siin palju vaiksem ja soojakraadid küündisid ka veidi üle 30. Aga nüüd oleme oma kliima ära rikkunud. Kuala Lumpur on täitsa hea linn tõesti, isegi üks Rootsi ärimees, keda rongis kohtasime ütles, et see on linn, kuhu tema võiks vabalt end sisse seada.

 
On 4. oktoober 2009, kell 08:05 , Anonüümne ütles ...

Mulle isegi meeldib, kui loodus aegajalt oma jõudu näitab.Aga jumal hoidku, mitte niisuguse jõuga!Loodan, et teil on ikka saatuseinglitega head suhted! Vähemalt sinu vanavanaema vaim kiidab teie reisi heaks ja kui ta kuskil peaks ringi lendama, siis kindlasti teie lähedal.Mulle meeldib, et seal on isegi moslemi naised sellised rõõmasavärvilised ja säravad. Tervitused Kahupealt

 
On 5. oktoober 2009, kell 10:15 , Raul wips Vibo ütles ...

olen varasemalt malaislastega kokku puutunud ja nende puhul on tõesti raske vanust ära arvata.. tuleb see kliimast või nende geenidest, ei tea..
kokkuvõtteks võib siiski rahul olla, et küll meil on siin ikka tore olla, 25m/sekundis tuul on meil juba torm ja ookean jääb ikka kaugele, lubjakivi kindlustab jalgealust, jne. järgmise jääajani on veel natuke aega..
jõudu ja tervist!

 
On 5. oktoober 2009, kell 14:41 , Juc ütles ...

Kahupea ja Wips, mulle ka meeldib, kui loodus vahel Eesti moodi oma võimu näitab. Võimas tunne! Siin on veidi teised lood, siin on tunne, et oled liivatera tuule käes pillutada, mitte eriti võimas tunne! :) Mamma vaim meie reisikaaslasena sobib hästi! Tervitustega KL-st!

 
On 5. oktoober 2009, kell 18:05 , Anonüümne ütles ...

Kook näeb küll oivaline välja! Ostan ükskord loterii pileti ja kui võidan, siis proovin ära.Küpsetamise isu tuli küll. Tervitused kahupealt.

 
On 6. oktoober 2009, kell 19:59 , Unknown ütles ...

Tere reisilised!
Kui palju huvitavat vahepeal on juhtunud teil!
Hea, et suurest kuumast terve nahaga pääsesite ja nüüd mõnusas paigas olete. Otsige kindlasti üles park, kus on tohutult liblikaid, üks ilusam kui teine ja sadu erinevaid orhideesid.
Tervitusi ja kauneid elamusi!
Kristin

 
On 7. oktoober 2009, kell 10:43 , Eva ja CO ütles ...

Ahoi Jutakene! Olen ka nüüd jälle rõõmsate kommenteerijate rivis! Hurraaa! Sain pilte vaadata (jälle hurraaa :) ! Niii ilusad ja meeleolukad! Mann on staar - kõige ägedamad on pärlitega Mann ja siis baleriinikleidis Mann (see oli küll eelmise loo juures). Kommenteerinud olen juba meilitsi, nii et ei hakkagi rohkem pikka juttu kirjutama! Järgmine kord tuleb romaan ;) Kahupea palus ka tervitada!

Kõvasti kallistades,
Eva-U

 
On 7. oktoober 2009, kell 15:57 , Juc ütles ...

Kahupea, ma jäin ise ka koogiga väga rahule. Tuli ilus ja maitsev. Perenaisele meeldis väga, kuna toorjuustukoogid, eriti küpsetatud, on tema lemmikud.
Kristin, sel korral jääb liblikapark külastamata. Me ei viitsinud ette võtta, et välja uurida, kas hetkel liblikaaeg on. Tais ükskord käisime liblikaaias, aga ühtegi ei olnud - ei olnud õige aastaaeg :).
Eva U, rõõm teid siin jälle näha. Tore, et pildid meeldisid. Püüan täna-homme lisa riputada! Tervitused kõigile vastu!