Päevad enne jõule olid täis jõulust askeldamist - päkapikutamist, jõululaua kallal nokitsemist ja jõulusõnumite saatmisi perele, sõpradele ning kõigile kallitele inimestele üle maailma, kes aastal 2009 meie perele oma kodu ukse avasid. Võrratu on neist jälle kuulda, kes on kolinud, kes peatse beebi ootele jäänud, kellel tervis vahepeal ära käinud ning nüüd taas tagasi... Ilusad jõulud!

Jõululaupäeval sõitsime veel viimase tiiru turule ja poodi, katsime kodus laua kolmele. Mann kaunistas maja värviliste kardadega. Otsustasime, et Euroopa jõulutoit on siiski liig mis liig siinsesse kuuma kliimasse. Valmistasime hoopis ühe Jamie Oliveri retsepti järgi krevetipastat tomatiga. Jõime jahedat külma valget veini ja maiustasime kookospiima panna cotta ning puuviljasalatiga ja omavalmistatud šokolaadimaiustusega, millele panime nimeks "lumine talvetee".

Kui õhtusöök oli söödud, võtsime suure pudeli õlut, millele olime ilusa roseti ümber sidunud ja hiiglasliku ananassi ning asusime minekule, et naabertänavas elavale Göranile ja Phatile head jõulu soovida. Kui nende värava taha jõudsime, leidsime eest tühja maja. Nad olid vahepealt nii kiirelt ära kolinud, et polnud aega meile ütlemagi tulla. Kinkisime siis ananassi hoopis teistele naabritele ja tõime õllepudeli koju tagasi. Olime veidi mures, et ega midagi hullu ei juhtunud, et niisuguse kiirusega oli vaja minema tormata. Helistasime ja tuli välja, et nad olid naabritega nii tülli läinud, et leidsid siin edasielamise võimatu olevat. Mina isiklikult oskan ainult paar asja välja mõelda, mis võib naabrid nii tülli ajada, aga need trükimusta ei kannata :).

Koju tulnud, leidsime oma minikuuse alt hunniku kinkidega. Mann laulis, luges luuletusi ja tantsis, vahepeal läks suurest õnnest segaseks. Meie laulsime ka muidugi oma osa kättesaamiseks.

Umbes nädala eest kohtusime kaubanduskeskuses juhuslikult kahe noore eesti perega, kes samuti siia pooleks aastaks elama on tulnud. Mann ja ühe pere poeg, 5-aastane Artur, on nii suured sõbrad kohe esimesest hetkest, et võivad tundide viisi meid segamata mängida. Jube vahva. Meil jällegi on oma uute sõpradega suurepärane klapp, nii et oleme juba mitu korda koos lõbusalt aega veetnud. Ka jõuluõhtuks oli meil kokku lepitud, et peale jõuluvana kingikoti läbi kammimist sõidame nende poole jõulu tähistama. Istusimegi siis kottpimedas, kl 20 paiku, kolmekesi rollerile ja asusime üle mäe teele. Nad elavad pisut linnast väljas sisemaa poole. Maanteel sõitsid meie ees veel 2 rollerit. Järsku esimene neist jõnksatas nii, nagu oleks suurest august läbi sõitnud ning tõmbas tee äärde. Henri arvaski, et keset teed on auk ja sõitis sellest mööda. "Auku" vaadanud, saime aru, millega hoopis tegu oli. Nimelt oli see roller üle sõitnud hiiglaslikust jämedast maost, kes oli umbes nii pikk, nagu pool suurt asfaldteed lai on. Kuna ta nii suur oli, siis arvasime, et ju vist jälle üks püüton. Ülejäänud tee põrnitsesin ma vahetpidamata maanteed ja olin väga rahul, et ma prillid ette olin pannud. Saime vähemalt ühe loo, millega meie ühist jõuluõhtut vürtsitada.

Kohale jõudnud, ootas meid ees pikk valge linaga kaetud laud, millel seapraad, hapukapsas ja kartul. Meie sõbrad olid poest leidnud isegi heeringapurgi, mis oli Eestis toodetud. Suur puu oli kaetud värviliste tulukestega ja basseinis ujusid süüdatud küünlad. Väga ilus õhtu oli. Ja pikk ka, magama saime vast umbes kella 4 paiku :).

Hommikul, peale toredat seltskondlikku ajaveetmist, otsustasime, et tagasi koju me sellise ringiga küll ei sõida. Olime kindel, et peab ju olema otsetee kahe suure maantee vahel. Kohe meie sõprade maja lähedalt keeras meile sobivas suunas üks kitsas kruusatee, millele pöörasimegi. Teel oli terve veisekari, eesotsas pagana uudishimuliku pulliga, mis mulle kohe üldse ei meeldinud. Õnneks oli Henri nõus ootama, kuni kari teelt ära läheb. Mööda väikseid ja väga liivaseid teid oma vana ning väikse rolleriga tõsist off-roadi tehes jõudsime suure liivakarjääri juurde. Sealt edasi võiks öelda, et teid eriti ei olnud. Oli mingi rada, mis vahepeal muutus nii kehvaks, et meie Manniga rollerilt maha ronisime ja jala parema kohani kõndisime. Ümberringi ainult mäed, metsad ja tühjus. Läbi veel ühe, aga mitte nii hirmuäratava veisekarja, jõudsime traataiani. Me olime mööda seda hullumajateed juba nii palju sõitnud, et mõte tagasiminekust ajas mu ahastusse. Ja Henri pole üldse sedamoodi mees, kes tagasi tahaks minna. Nii me siis otsustasimegi, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Monteerisime kaks alumist okastraati aiapostide küljest lahti, ronisime ise alt läbi ja tirisime kummuliasendis rolleri ka läbi. Maantee juba paistis ja meie arvasime, et oleme päästetud. Peagi olimegi otse õige maantee ääres. Ainuke probleem oli see, et meie ja maantee vahel oli veelgi korralikum okastraataed, suured lukus väravad ja kurjakuulutavad sildid, mis, ma arvan, ütlesid mis kõik juhtub, kui keegi satub aia sellele poolele, kus meie koos oma rolleriga olime. Mul oli juba enne hirm, et keegi võib püssiga tulla meid tervitama, kuna me nende uut traataeda rikkusime, aga nüüd muutus see väljavaade aina tõelisemaks. Üle maantee, mingi putka varjus istusid kaks tai meest, kes muudkui vehkisid kätega, et me tagasi läheks ning andsid mõista, et sealt kohe kindlasti välja ei saa. Mõte sellest, et me peame tagasi minema ja selle eelmise okastraataia uuesti lahti monteerima, oli lausa talumatu. Nii et seisime seal värava taga edasi ja vehkisime taidele, et nad meile appi tuleks. Lõpuks andsid nad alla ja osutusid täielikeks elupäästjateks. Maast otsiti kivid, aiapostidest toksiti okastraadi kinnitused välja ning Henriga koos tõsteti roller traatide vahelt läbi. Mann sai väikse kriimustuse okastraadi okkaga, nii et täis värk. Oli alles hull asi, mida jõulu esimesel pühal oma päevaga ette võtta! Ja seda tuleb samuti tunnistada, et taid on metsikult head inimesed. Nad tulevad alati appi!