Kui meie Henriga oleme siin vahepeal oma Vietnami-reisi eel elu võrdlemisi tasapisi võtnud, siis meie kõige noorem reisusell Mann on vägagi ametis olnud. Tundub nimelt, et temal on hetkel käsil aeg õppimiseks. Uudishimu ajab üle ääre ja uusi oskusi tuleb varrukast. Ja ma ei jõua ära kiita seda reisi, mis andis meile võimaluse oma lapse arengut nii lähedalt ja pidevalt jälgida.

Sellest olen ma juba kirjutanud, kuidas Maria õhtuti tahab kuulata, mis inimese sees on. Nüüd me oleme jõudnud faasi, kus mina pean olema laps ja tema minu emana selgitab mulle ise, mis meie sees on. Eile ei suutnud ma naeru pidada, kui Mann tõsimeeli selgitas mulle, et kui inimene liiga palju alkoholi joob, siis ei jõua maks enam mürke välja tõmmata ja korralikult töötada.

Järmisena hakkas Maria end pidevalt kööki appi pakkuma. Kui muud teha ei saanud, vedas tema kraanikausi ette suure tooli ja pesi nõusid. Õhtuti tiris ta vahel tühjaks terve riidekapi ja pani kõik asjad ükshaaval ilusti kokku ning tagasi. Ükspäev pesi ta vannitoa põrandat nii, et nii terve põrand kui ta ise oli ülepeakaela seebivahuga kaetud. Aga tuleb tunnistada, et meie vannituba pole iial nii puhas siin olnud, kui peale seda seebimöllu.

Aga siis läks asi tõsisemaks. Ühel päeval ostsime Mariale veeall ujumise prillid ja käe ümber käivad täispuhutavad ujumise abivahendid (nimetagem neid siis nüüdsest kellukesteks). Peale kojujõudmist läksime ujuma, Mann pani prillid pähe, läks basseini, ütles: "vaata, emme", kükitas pea vee alla, tõukas ja ujuski! Paari päevaga sai vee all ujumine nii selgeks, et väikeste puhkepausidega ujusid nad Henriga järjest kaks 20m basseiniotsa. Mannile meeldis vee all nii palju, et ta vee peal ujumist ei tahtnud kuidagi harjutada. Aga kuna ta hoidis vee all ujudes ninast näppudega kinni ja tegi seda väga pühendunult, siis märkasime ühel hetkel, et ta on oma väiksed küüned kahele poole nina lausa sisse surunud ja nina on suurest ujumisest katki. Mille peale ma keelasin mõneks ajaks ninast kinni hoidmise ära (me peame ju ikka selle eest ka lapsevanematena hea seisma, et lapse välimus ära ei saaks rikutud). Pakkusime, et võta oma kellukesed ja harjuta nendega vee peal ujumist. Aga tema ei tahtnud, kellukesed tundusis vist liigse tagasiminekuna. Kutsus hoopis Henri vette ja hakkas ka vee peal ujuma. Kuni esimese päeva lõpuks ujus juba oma 5 meetrit ilma igasuguse abita, nagu naksti. Ise nii metsikult õnnelik, et lausa huilgas!

Eile käisime Krisliniga koos ööturul, kuna mul oli tänaseks sünnipäevapeoks kleiti vaja. Iga naine (ja mees vist ka :)) teab, et pidukleidi otsimine ei ole just vähe aeganõudev tegevus. Kammisime kümneid poode läbi ja Mann oli rõõmus nagu alati. Krislin lubas talle medali anda, kui kõige vapramale väiksele turulkäijale. Aga asi on selles, et Mann leiab alati midagi põnevat, mida õppida. Sissejuhatuseks, enne turule minekut, kui temal oli juba kõht täis, aga meie veel õhtust sõime, sättis Mann endale tooli otse koka kõrvale ja jälgis pingsalt vähemalt 5 erineva papaiasalati valmistamise kunsti. Ise muudkui arutles endamisi, näiteks:" ma ei saa ikka aru, miks ta need krabijalad sinna salatisse sisse pani!". Kui mina turul parajasti juba ei-tea-mitmendat kleiti selga ajasin, oli Mann end sättinud istuma küünetehniku laua taha ja õppis ametit. Taid on nii armsad, et nad lubavad Mannil alati oma nina igale poole toppida. Lõpetuseks läksid Mann ja Henri massaazi, kus Mannile jälle tasuta jalamassaaži tehti. Mann oli oma jutu järgi kõik täpselt meelde jätnud, et hiljem mullegi oskaks teha.

Kui me koju jõudsime, kadus Mann teise tuppa ja ilmus tagasi kreemipudeli ja väikse käterätiga. Ise ütles ta mulle, et istugu ma maha, tema hakkab mulle nüüd Hiina massaaži tegema. Ja tegigi! Kui ta selle tööga ühele poole sai, valis ta kapist tulipunase küünelaki ja asus äsjaomandatud maniküürioskuseid testima. Ma pean ütlema, et ma kartsin palju hullemat tulemust. Ei pidanudki kuigipalju lakki naha pealt hiljem eemaldama ja laud sai ka ainult ühe punase pleki juurde!

Lapsed on lahedad. Ja mina jään põnevusega Manni edasi jälgima!

Comments (10)

On 14. jaanuar 2010, kell 08:55 , Anonüümne ütles ...

Kunagi ma küsisn, mida teie võõrustajad maailmareisist väikese lapsega arvavad ja vastus oli, et enamus arvab,et parim kingitus, mida te talle teha saate.Neil oli vist õigus. Nii palju koos vanematega maailma avastada saavad küll väga vähesed. Jätkuvat rõõmu igast hetkest! Kahupea

 
On 14. jaanuar 2010, kell 09:25 , Anonüümne ütles ...

Mann on teil ikka üks igavesti lahe tegelane!
Üks päev siin mõtlesin, et teil ongi juba 2/3 reisist selja taga ja jäänud on viimane kolmandik. Seda muidugi juhul, kui te pikemaks ei otsusta jääda :) Mari

 
On 14. jaanuar 2010, kell 09:38 , Anonüümne ütles ...

Võrratud mälestused ja kogemused saab teie laps selle reisi jooksul. Temal on kunagi oma järeltulevatele põlvkondadele võimalik oma lapsepõlvest uskumatuid lugusid vesta. H Saaremaalt

 
On 14. jaanuar 2010, kell 12:32 , Reelika ütles ...

Lapsed on lahedad jah ja oskavad meid iga päev millegagi üllatada. Mõelge kui palju "vaesem" oleks teie reis ilma Mannita. Mitte, et teil on lihtsat üks väga vahva laps kaasas, vaid kindlasti näete ja kogete te palju rohkem tänu oma väikesele Mannile. Tema maailm on teine ning ta märkab asju, mida täiskasvanu ei näe või ei oska näha.
Reelika

 
On 14. jaanuar 2010, kell 18:02 , Anonüümne ütles ...

Mhmh, ma olen alati arvanud, et hea kohandumisvõime ja avar maailmapilt annavad võrreldamatu eelise. Mis Marial selle reisiga kindlasti kaasa tulevad. Mõne aasta pärast saavad need pisikesed maailmarändurid maailmaasjadest juba paremini aru, kui meiesugused vanakesed:)
Fred Flintstone

 
On 14. jaanuar 2010, kell 18:36 , Eva ja CO ütles ...

Võrratu Mannike ja võrratud teie, et te tema jaoks aega võtate ja talle seda kõike põnevat, mis teda huvitab, selgitate. Nii lahe! Eriti meeldis mulle aga Manni pediküüri-lugu. On ikka hakkaja plika küll!
Jätkake samas vaimus!

Kallistades,
Eva-U

 
On 15. jaanuar 2010, kell 12:15 , Juc ütles ...

Kahupea, ma usun ka, et see on nii meile kui Mannile üks kingituse-aasta.
Mari, tõesti kaua juba seigeldud. Aga pikemaks me jääda ei kavatse, nii et aprillis tagasi!
H., vaat seda oleme me palju mõelnud, et huvitav kas ja kui palju Mannil sellest reisist meelde jääb. Aga midagi kindlasti, kasvõi avar maailmapilt, mille ta siit on saanud.
Oi Reelika, selles on sul tuline õigus, me näeme ise nii palju rohkem ja märkame palju rohkem tänus sellele, et Mann kaasas on.
Fred, mul on ka tunne, et Manni maailmapilt on selle aastakesega läinud palju laiemaks kui nii mõnelgi vanemal inimesel. Kasvõi juba seegi, et ta on näinud, kui palju erinevaid võimalusi on olemas mingi ühe asja tegemiseks! Ma usun, et sellest on elus palju kasu!
Eva U, aitähh sulle. Me olime ise ka väga meeldivalt üllatunud, kuidas Mann endale põnevat tegemist leidis ja ise pärast kõike järgi proovis teha!
Tervitused teile kõigile, kallid sõbrad!

 
On 17. jaanuar 2010, kell 15:07 , Anne ütles ...

Fantastiline!
Nüüd olen küll kade. Mann juba ujub! See on meie suguvõsa rekord vist? Mannile on see kindlalt parim kogemus. Usun, et Eestis olete pea ainsad, kes saavad oma lapsega mõlemad korraga nii palju koos olla ja nii meeldivatel tingimustel. Meie sõpruskonna kohvitamisel on see Manni lahe kogemus (teie oma muidugi ka) pea iga kord läbi käinud. Ootan juba põnevusega, mida kõike Mann Aadele õpetada oskab (kui muidugi üldse viitsib ja kohe Eestisse jõudes kooli ei lähe) :).

Veel kolm kuud on ainult jäänud! Selle ajaga teid vist enam ära ei unusta (lapsed). Elagu lapsed! Teil on ikka vedanud oma Manniga ja eks te ikka selles vist ise süüdi olete.

Miljon kallit,
Hiired

 
On 17. jaanuar 2010, kell 15:33 , Juc ütles ...

Annekene, nii armsalt kirjutasid, et pisar tuleb kohe silma. Oh mind sentimentaalset küll! :) Vist on rekord tõesti. Eestis on seda ujumist nii noorelt korraldada ikka veidi keeruline - iga päev ei saa ju kuude viisi basseinis käia, pealegi on Eestis ju talvel alati need nohud ja köhad ja muu jama (ja jõulud, mille ajal emad ei taha eriti bikiinides avalikkuse ette minna :). Suvel ei ole iga päev ilusat ilma ja basseinis on õppida ikka lihtsam kui järves või tiigis. Oleme jah selle üle ütlemata rõõmsad,e t saame koos oma lapse kasvamist sellises eas rõõmsalt pealt vaadata ja kaas elada. Ma usun, et Mannil kooliga kiiret veel pole, nii et Aadega saavad teineteisele õpetusi jagada küll. Mannil on kindlasti mõned laste mängud veel selgeks õppimata, kuna ta vanurite seltskonnas liigub :). Teie kohvitamised ajavad isu peale küll... meenub üks meie viimaseid enne ärasõitu, Riina aias, Kairit oli ja sina ja mina ja lapsed mängisid ja päike paistis... Kordame varsti! Miljon kallistust vastu meilt kõigilt!

 
On 17. jaanuar 2010, kell 18:22 , Anonüümne ütles ...

Kindlasti on see kogemus teile kõigile hindamatu väärtusega. Ja kui Maria ei mäleta ka kõike toimunut täpselt, siis mäletab ta maitseid ja lõhnu, tundeid jne ning tema arengus mängib see seiklus kindlasti suurt rolli.

Maria uudishimu - sellised ju lapsed tegelikult ongi. On olemas terve õppemetoodika (tegelikult pigem isegi eluviis) mille aluseks on inimese uudishimu - unschooling.

Ilusat seikluse jätku teile!

Kaidi