Kilpkonnahullus; üks vahva ilmega apelsinimüüja; esiplaanil ledik, sealt edasi vasakule hulk varblaseid ja hele luigeliha, pitsides riisiviin ja pudelis maitsev Vietnami õlu

Sapast tagasi ja oma mõnusas hotellis välja puhanud, asusime taas Hanoiga tutvuma. Polnud teist ju eriti kuiva ilmaga näinudki. Kõndisime suud ammuli mööda autosignaalikõlalisi pisikesi tänavaid püüdes ellu jääda. Uksumatu, kuidas sellistes tingimustes hakkavadki kõik auto- ja rollerijuhid teistega arvestama – kõik toimib ilma igasuguste foorideta või isegi "anna teed" märkideta! Korraga on ristmikul igas suunas minevaid sõidukeid, kõik läbisegi ja kõik väljuvad ilma peatumata elusa ja tervena. Sirgel teel liiguvad võibolla ainult pooled sõidukid oma sõidusuunas. Kõigil tänavatel on laiad kõnniteed (no see peab küll olema prantslaste pärandus, mujal Aasias pole me midagi sellist näinud), aga neil ei kõnni keegi. See ei ole lihtsalt võimalik. Jalakäija koht on sõiduteel, koos rikšade, autode, busside, rollerite, rataste, pühvlite ja kõige muuga, mis seal liigub. Kõnniteel pargitakse tuhandeid rollereid ja püstitatakse restorane. Restorani püstitamine on lihtne. Vahel seisneb see selles, et saabub naine, kaelkookudega korvid kaasas. Kuidagi ripub tema küljes ka kuhi väikseid plastmassist pingikesi, mis hakkavad kohe nii toolide kui laudade rolli mängima. Istub tädi suvalises kohas maha ja avab restorani, vahel müüb ainult teed, vahel teeb puuviljakokteile. Või siis veidi peenem värk – saabub roller, peal 3 väikest grilli, kotitäis mereande, kotitäis plastmassist nõusid ja jälle kuhi pingikesi. Restoran valmis! Ühesõnaga, kui meie arvasime, et Tais käib elu tänavatel, siis peale Vietnami mõtlesime ümber. Hanois käib elu tõepoolest tänavatel. Lapsed kasvavad tänavanurkadel ja inimesed elavad tänavale avanevates kolme seinaga tubades.

Tavaliselt meile meeldib alati väga süüa seal, kus kohalikud söövad. Aga Hanois, esimest korda kogu reisi jooksul, ei tekitanud tänavatoit meis mingit isu. Koos Linhiga esimesel päeval veidi proovisime ja tema soovitatud puuviljakokteilikohas käisime hiljemgi. Aga enamasti hakkas meile kohutavalt vastu tänavatoidukohtade räpakus. Lauad olid räpased, kogu praht ja toidujäätmed visati sinnasamma laua alla, nõud olid pestud ainult seestpoolt. Nägime, kuidas restoranid kogusid nõudepesuvett katuselt alla sadavast vihmaveest ja nõusid pesti ainult ühes vees, ilma loputamata. Kõike seda pealt näinud, ei tekkinud isu proovida tervet rida mereande, mis päevad läbi lahtisel letil soojas õhus seisid kuuma grilli oodates. Nii et sel korral püüdsime leida kohti, mis on kohalike seas populaarsed, aga samas mitte päris tänaval.

Kui erinevate sõiduriistade vahel labürindi mängimine meid ära oli väsitanud, saime kokkuleppele ühe rikšamehega, kes meid mööda linna ringi vedas, nagu Hanoile kohane. Mina ei kujuta ette, kui tugevad need kiitsakad vietid seal rikšade otsas olema peavad, sest talle ei pakkunud vähimatki pingutust (vähemalt ei olnud seda näha) Henri, minu ja Manni vedamine. Mannile pakkus selline asjade käik muidugi eriti lõbu. Teel õhtusöögile möödusime oma hotelli lähedal, Vanas kvartalis, asuvast Taastatud Mõõga (Hoan Kiem) järvest. Selle järvega on seotud üks Vietnami legend. Nimelt, võitis valitseja Le Loi sõjas hiinlaste Mingi dünastiat ja tagastas maagilise võidumõõga peale seda järves elavale Suurele kuldsele kilpkonnale. Sedasama legendi mängiti läbi ka veenukuteatris. Nonii, ja kui me sellest järvest möödusime, vaatasime, et ühes järve otsas, on kobaras sajad ja sajad kohalikud, ilmselgelt põnevil ja erutatud, kuulda olid kilked ja huilged. Läksime meiegi vaatama ja ennäe imet – hiigelsuur kilpkonn (umbes 1 m läbimõõduga kilbiga) ise oli otsustanud end ilmutada. Vietid läksid täiesti pööraseks, ronisid puude otsa, mis järve kohale olid vajunud, trügisid ja tõuklesid. Uurisime hiljem ka nähtu tagamaid. Tuli välja, et varem oli kilpkonn enda pea veest välja pistnud väga harva, vahel ei olnud teda näha üle 5 aasta. Aga iga kord, kui ta end ilmutas, juhtus Vietnamis midagi olulist. Kas kõigi aegade suurim veeuputus või siis hoopis USA presidendi esimene külaskäis (Bill Clinton tegi selle triki ära). Ja just siis, kui meie arvasime, et olime ajaloolise hetke pealtnägijad, lisati, et viimasel ajal on kilpkonn sunnitud pidevalt veepinnale tulema, kuna vesi on nii reostatud. Nii palju siis ime tunnistajaks olemisest! Aga seda oli siiski näha, et kohalike jaoks oli selle suure kilpkonna nägemine tähtis sündmus!

Õhtusöögil käisime ühes põnevas restoranis nimega Quan An Ngon. Selle koha omanik on pärit Vietnamist, aga peale mõnda aastat läänes elamist, otsustas ta naaseda kodumaale. Ta ostis kesklinna ilusa ajaloolise maja ja aia, millest tegi restorani. Kokkade leidmiseks käis ta läbi terve Hanoi, püüdes leida parimaid tänavatoidumüüjaid igas vallas – parim kevadrullimeister, parim nuudlisupimeister, parim liha grillija jne. Ja siis pakkus ta neile võimaluse oma toiduäriga restorani aeda kolida. Nii et selles kohas on võimalik proovida parimat Hanoi tänavatoitu väga meeldivas atmosfääris. Ja sa ei maksa selle eest kuigipalju rohkem! Kõige tähelepanuväärsemad road meie proovitutest (mida oli 8 + kohalik riisiviin) olid aurutatud luik ning küpsetatud ledik (vutisarnane linnuke, kellel pole tegelikult vuttidega mingit pistmist) ja varblased. Huvitav, aga mulle väga ei meeldinud. Luigel oli mingi tugev kõrvalmaik, minu meelest umbes selline… nagu mitte kõige parema kvaliteedi lihal. Henri meelest oli täitsa söödav. Ledik oli veidi nagu kana, kuigi veidi kuivem ja liha ka muidugi oluliselt vähem. Aga need väiksed varblased… neid söövad vietid koos luudega, kuna sellest pisikesest küpsetatud kehast liha kätte saada oleks võimatu missioon. Luud olid isegi Henri jaoks kõvad! J Riisiviin oli täitsa hea, nagu Türgi raki, aga ilma aniisi maitseta! Vietid on üldse suured kõigesööjad. Viimasel Hanoiõhtul plaanisime minna kesklinnast välja, tänavale, kus kõik restoranid pakuvad maoliha. Sealsamas saab näha, kuidas madusid kasvatatakse, endale ühe välja valida, kõigepealt juua tema verd, siis süüa tema süda ja siis maiustada lihaga. Peale võib trimbata maoviina (riisiviin kobraga). Ma ei ütle, et see minu jaoks põrmugi isuäratav on. Ei ole üldse. Lihtsalt huvitav. Aga maotänav jäi sel korral tegemata, seiklustejanu polnud tol päeval lihtsalt. Siis on veel koeratänav, kus asub üle 60 koeraliha pakkuva restorani. Sinna, ma võin kohe öelda, polnud meil kunagi plaanis minnagi. Üks viet vastas küsimusele, kuidas nad valivad, kas koer on lemmikloom või toit, nii: kui koer on meeldiv, võtame ta lemmikloomaks, kui koer on tige, sööme ära. Väga praktiline lähenemine!

Järgmisel hommikul istusime koos mõnede teiste turistidega bussi ja asusime teele Halongi lahe poole. Ma ei liialda, kui ütlen, et kogu 3,5 tunnise tee ääristasid maanteed põllud. Enamasti riisipõllud, aga ka köögivilja ja lillepeenrad. Kuskil ei olnud näha suuri masinaid, küll aga kükitasid vagude vahel sajad vietid, punutud koonusmütsid peas. Vahel oli näha ka mõnda pühvlit, kes mingit atribuuti vedades enda taga kõndival peremehel põlvekõrguse vee all olevat riisipõldu aitas kobestada. Köögiviljapeenrad olid nii ilusti sirged ja puhtad, ühtegi umbrohtunud põldu me ei näinudki. Huvitav oli see, et kõikjal oli põldude keskel lähedaste hauad tehtud. Kummaline komme. Seda me ei saanudki aru, kas põhjuseks on kalmistute puudumine või lootus, et head vaimud valvavad viljasaagi üle.

Sadamas ronisime väiksele paadile, mis asus meid koos kottidega laevale transportima. Sõitsime mööda kümnetest laevadest, mis kõik üsna väsinud ja räsitud paistsid. Püüdsin juba olukorraga leppida, kui järsku ilmus nähtavale imeilus laev, täiesti värske välimusega ja üllatus-üllatus, sinna meid viidigi. Laeva esimesel korrusel olid kajutid - suure lahtikäiva akna, korraliku wc ja duširuumiga, laia voodi, minibaari, konditsioneeri ja muude mugavustega. Teisel korrusel oli restoran, kus meile valgetelt linadelt hommiku-, lõuna- ja õhtusööki serveeriti. Kolmandal baar punutud tugitoolidega ning neljandal päiksetekk päevitustoolidega. Ilm oli pilves ja seega ei olnud neljandal korrusel meil midagi teha. Kokku oli laevas umbes 15 turisti koos meiega. Toitu oli palju, aga toit oli suhteliselt maitsetu – mida me tegelikult ühelt selliselt laevalt ka karta oskasime. Reisikirjeldus oli vägev, jäi mulje, et teel tutvustatakse meile kuulsamaid saari, millest möödume, et peatume suurtes ujuvkülades ja randades. Tegelikkus oli aga see, et ainuke meelelahutus oli Halongi imelise lahe vaatamine. Tõepoolest, metsikult ilus, aga kruiisilt tahaks ju midagi rohkem, eriti kui seda lubatud on. Peale õhtusööki keerati muusika kinni ja isegi baarman läks minema. Nii ei jäänudki muud üle, kui magama minna. Mingit suurt küla me ei näinud, käisime ühe ujuvmaja juures, mis turistidele nänni müüs. Ühtki saart, millest möödusime, meile ei tutvustatud. Isegi karaokemasin läks viimasel hetkel katki! Külastasime esimesel päeval vaid ühte suurt koobast – Sung Sot ehk Üllatuste koobast. Me ei ole väga suured koopahuvilised, aga see hiiglaslik eksemplar oli päris vägev. Veidi rikkus elamust ainult asjaolu, et koos meiega püüdsid kitsast koopasuust sisse pääseda veel oma 100 turisti. Ei tekkinud just vägeva looduse tunnet!

Aga seda giid rääkis, et 90% kõigist Vietnami külastavatest inimestest tahavad käia ära Halong Bays ja et iga päev veavad turiste sinna loodusimet vaatama 600 laeva (alles mõne aasta eest oli neid kõigest 15 olnud). Mõni ime, et kvaliteet kannatama hakkab. Ja hea, et piisavalt vara seal ära käisime, enne kui kogu see tihe liiklus loodusilu täielikult varjutama hakkab. Kogu sellele virisemisele lisaks veel veidi Halongi lahest. Nimi Halong tähendab vietnami keeles Laskuvat draakonit. Nimelt uskusid kohalikud, et nende püha loom taevane draakon oli saatnud kõik need 1969 saart (seda arvu pidi olema hea meeles pidada Vietnami isa Ho Chi Minhi surmaaasta järgi, mis on samuti 1969) sellesse lahte, et kaitsta riiki Hiina sissetungijate eest. Mannile see lugu meeldis ja tema jäigi uskuma, et draakon need saared tekitas.

Meie Vietnami loo lõpetuseks tuleb mainida, et temas on midagi. Imelik, et vaatamata vihmale, külmale, mustusele, Henri kadunud plätudele, meid peaaegu lennukist maha jätnud taksojuhile, minu peale karjunud kummikumüüjale, konveierisarnasele kruiisile ja mitte nii suurele toiduelamusele, kui olime oodanud, tahame me kindlasti Vietnami tagasi minna. Kõik hea ja huvitav kaalus lihtsalt nii palju!