Mäletate, kui ma täpselt aasta eest siinsamas kirjutasin, et lähme kontrollime üle, kas see maailm ikka on ümmargune, nagu räägitakse. Nüüd igatahes tundub, et on.


Tagasi tulla oli kohutavalt rõõmustav ja mitmes mõttes väga kummaline. Peale oma esimest Eesti-ööd ärkasime üles, istusime samal diivanil, jõime kohvi samast kruusist, telekast tuli endiselt Kirgede Torm, Vaprad ja Ilusad ja Südameasi, nagu me polekski vahepeal aasta aega ära olnud. Peale Jaapani niisket külma ilma tundus meile siin jube soe, isegi kõiget 5 soojakraadi juures. Siinne kuiv õhk tekitas hommikuti tunde, nagu oleksime selga tõmmanud mitu numbrit väiksema naha, kõik kuivas :). Oi kuidas me oskame praegu hinnata väikeseid asju siin elus. Te ei kujuta ette, kui tore on panna asjad kappi, ilusti kokku ja virna. Või võtta hommikul hambahari vannitoast vastavast topsist, mitte oma seljakoti esimesest sahtlist kilekotist. Või olla lihtsalt vait ilma mõtlemata, ega sa juhuslikult ebaviisakalt vähe ei suhtle. Või see, et eestlastega asju ajades saavad nad sinust suurepäraselt aru, pakuvad välja loogilisi lahendusi ja ei vasta "No have!".
Tartu lähedal Ihastes sõites juhtisin Manni tähelepanu metsale. Tema küsis, et kas see on kohe päris mets. Minult jaatava vastuse saanud, küsis ta, et kas seal metsas on siis ahvid ka? :)
Iseenesestmõistetavalt külastasime esimestel päevadel kohe ka oma kallist suvekodu Peedul. Tegin ukse pärani lahti ja nautisin täiega, et ma ei pea muretsema tuppa lipsavate madude pärast. Eestis elada ON tore nii paljude asjade pärast! Eesti on meid vastu võtnud kõige suurepärasemal võimalikul viisil - päikesepaistega. Peedu tiik kubiseb kaladest, konnad on oma pulmalauluga nii ametis, et ei pane meid tähelegi, linnud laulavad, mesilased sumisevad, kollased ja kirjud liblikad lendavad ringi, krookused, lumikellukesed, priimulad, märtsikellukesed, tsillad ja sinililled õitsevad ning rabarber on pea mulla seest välja pistnud. Mida sa hing veel tahta oskad!?

Kõige rohkem küsitakse meilt, milline maa meile kõige enam meeldis. Ühest vastust sellele küsimusele tegelikult olemas ei olegi, see oleneb sellest, mida teha soovitakse.
Puhkuseks valiksime ikkagi Tai- sealset kombinatsiooni suurepärasest ilmast, odavatest hindadest, maitsvatest toitudest, rikkalikust kultuurist, heast infrastruktuurist ja sõbralikest inimestest on raske üle trumbata.
Kultuurireisiks valiksime Jaapani või Vietnami, aga siis tuleks kindlasti korralikult aastaaega valida.
Loodust imetlema läheksime Brasiiliasse või Uus-Meremaale. Seiklusreisiks valiksime Brasiilia ja kui mingil põhjusel ühes nendest maadest elama peaksime, siis oleks see Uus-Meremaa.
Mitmed lugejad, kel endil sarnane reis mõttes mõlgub, on uurinud, kui palju selliseks aastakeseks rahalisi vahendeid vaja läheb. Et te ei arvaks, et see summa ilmvõimatult suur on või et me rikkalt Ameerika onult päranduse saime, kergitan veidi ka loori sellelt teemalt. Lisaks Ümbermaailma lennukipiletitele (ca 105 000 eek/3 in), kindlustusele (10 000 eek/3 in), viisadele/vaktsiinidele (ca 15 000 eek/3 in), kulus raha vastavalt sellele, kui palju meil igaks päevaks raha ette oli nähtud. Olenevalt riigist jäi see summa meie pere peale vahemikku 500 kuni 1000eek, olles kõige väiksem Vietnamis, Malaisias ja Tais (kusjuures Tais koos majarendiga) ning kõige kõrgem Austraalias ja Jaapanis. Nii et aasta peale kulus kokku (koos piletite, kindlustuse, viisade ja vaktsiinidega) alla 350 000 eek, mis teeb kuu kuludeks umbes 28 000 eek. Usun, et on palju peresid, kes kulutavad sellise summa ära ka oma igapäevasel lasteaed-kool-töö-kodu marsruudil. Sellise eelarvega hakkamasaamine ei olnud väga lihtne ja nõudis pidevat igapäevast kulude jälgimist. Ilma sellise raamatupidamiseta oleks me end suure tõenäosusega poole aasta pealt poolel teel ümber maailma totaalselt rahatuna leidnud. Aga ei saa kurta, saime ka elu nautida, väljas käia ja nipetnäpet suveniiriks või selga osta. Sellise eelarvega hakkama saada aitasid meil põhiliselt kaks asja - esiteks muidugi võrratu võrratu Couchsurfing, mille raames saime pea kõikjal tasuta ööbida vahvates kohalikes peredes ja see, et planeerisime suurema osa oma reisist veeta odavates Aasiamaades.
Oleme mõelnud ka, et mida me teeksime teisiti, kui saaksime uuesti minna (mis muide, ei tundu isegi eriti hullu ideena vaatamata sellele, et alles äsja tagasi jõudsime, tingimusel, et keegi tassiks mu kotti ja annaks kolm korda rohkem raha kaasa :). No Austraaliasse enam ei läheks, aga sellest oleme juba varem rääkinud. Kui palju palju rohkem raha oleks, siis teeks igasugu pulle asju rohkem - lendaks mööda riike lennukiga rohkem ringi, palkaks giide, sõidaks õhupalliga päiksetõusu ajal üle maa, sukelduks jne. AGa samas ei saa öelda, et me kõigest selles metsikult puudust oleksime tundnud. AGa muud ei oskagi nagu esile tuua.
Mis mind kõige rohkem häiris, oli see, et kõik pidi mahtuma sellesse väiksesse seljakotti. Oi kui palju kordi ma unistasin meie hiigelsuurest kohvrist, kus asjad lömmi ja katki ei lähe :). Mis meid endidki üllatas, oli see,
kui vahva oli aastajagu päevi 24/7 kolmekesi ninapidi koos veeta. Eks ikka väike kartus alguses oli, et äkki keegi meist ei saa piisavalt privaatsust ja nii võib tekkida pingeid. Aga mida polnud, olid pinged. Kohutavalt vahva aeg õppida tundma ennast ja endale kõike kallimaid inimesi! Samuti üllatas meid meeldivalt see, et kogu selle aasta peale, mil külmetasime, kuumenesime üle, sõime ütlemata räpastes söögikohtades ja ennekuulmatuid asju, olime me kõik tervemad kui kunagi varem kodus. Alles paar nädalat enne kojunaasmist põdesid Henri ja Mann läbi ühe kiire palavikuga viiruse, aga see oli ka kõik. Nii et tervise pärast muretsedes ei tasu sellist seiklust ette võtmata jätta - stressivaba elu, hea seltskond, päike, värske õhk ja liikumine on hea profülaktika! :)
Kindlasti tahame uuesti minna Brasiiliasse, et külastada Amazoni. Ilmtingimata ka Argentiinat, lähme soojema ilmaa ja võtame kohe pikalt aega, et sel suurel maal ringi rännata. Lõuna-Ameerikas põikame järgmisel korral tingimata ka Peruusse. Ja muidugi Jaapan jäi meil täitsa pooleli, sinna peab ka kindlasti tagasi minema. Aga hetkel on mul Euroopa isu hoopis. Kui järgmine selline võimalus tuleks, võtaksime hoopis auto seljakoti asemel, pool aastat või rohkem ning rändaksime mööda Euroopat ringi - kuukene siin ja kuukene seal. Nii uskumatu kui see ka võibolla ei tundu neile, kes kujutavad ette, et oleme reisimisest täiesti tüdinud, siis mulle täitsa meeldib see Euroopa mõte!
Sai vist natuke hüplik kokkuvõte, aga eks sellisel reisil ongi nii palju erinevaid tahke, et siledat juttu on neist kokku raske kirjutada!
Kaunist kevadet meie kaunil maal teile kõigile ja aitähh kõigile virtuaalsetele kaasareisijatele!

Comments (18)

On 16. aprill 2010, kell 18:13 , Anonüümne ütles ...

Võimas! Olete ikka vahva kamp küll! Ja ma täpsustaks maksumuse juures, et tegemist on investeeringuga mitte kulutustega;) Jään ootama järgmisi seiklusi!
Kalle K.

 
On 16. aprill 2010, kell 20:22 , Eva ja CO ütles ...

Suur, suur tänu! Teist nii põnevat aastat annab otsida! Super, et viitsisite meid kogu aeg oma tegemistega kursis hoida ja niimoodi kõiki neid põnevaid maid ja inimesi tutvustada. SUPER!
Ja kokkuvõttev lugu polnud üldse hüplik :) Oli hoopis väga mõnus, no nagu alati ;)

Tohutult tervitusi,
Eva-U

 
On 16. aprill 2010, kell 21:10 , Sirliiz ütles ...

Väga armas kokkuvõte hoopis ja tere tulemast tagasi :) Imeline aasta oli teil!

 
On 16. aprill 2010, kell 22:18 , Red Whortleberry ütles ...

Teretulemast tagasi! Ja taaskord suur aitäh meiega seda aastat jagamast - nii kiiresti läks, ja ise ei jõudnud taas Euroopast kaugemale... saati, et oleks jõudnud mõne Su retsepti ära proovida:)))

Ilusat kevadet!

 
On 16. aprill 2010, kell 22:29 , Red Whortleberry ütles ...

Ahjaa, ja mis raamatusse puutub, siis äkki pakud Petroni "Minu..." sarjale välja. Ehkki teiseltpoolt see formaat ei ole vist päris Sinu oma - Sinult tuleks ilmelt ikkagi mitmevärvitrükis kulinaarse maailma raamat. Piltide ja retseptide ning neid saatvate ümbermaailmalugudega. Aga küsi, mis Eesti Naise kirjastus sellest arvaks...? (Või kes neid kokaraamatudi välja annabki...?) Sest tegelikult on juba kõik ju olemas, ainult kokkukirjutamise ja -disainimise vaev.

 
On 16. aprill 2010, kell 23:37 , Anonüümne ütles ...

Olen terve aasta täiesti võõra inimesena teie tegemisi jälginud ja neile kogu hingest kaasa elanud. Ootasin põnevusega uusi postitusi ja nautisin nende lugemist väga. Teie ettevõtmine oli aukartust äratav, aga väga-väga tore!
Aitäh ja teretulemast tagasi!

E.

 
On 17. aprill 2010, kell 00:36 , Anonüümne ütles ...

Aitäh toredate tundide eest, mida olen saanud teie seiklusest lugedes veeta! Kuna olen ka ise ajutiselt välismaal (küll Euroopas ja üksinda), siis on teie lugudel minu jaoks hoopis teine ja võimsam tähendus võrreldes sellega, kui oleksin neid kodus diivanil lesides lugenud.
Loodan, et see sissekanne ei jää siiski viimaseks. Tore oleks lugeda teie uutest tegemistest Eestis - Eesti eluga harjumine, oma koha uuesti leidmine, Manni kohanemine ja naljakad arvamused ja võrdlused...

Ilusat kevadet!
-Ladygirl-

 
On 17. aprill 2010, kell 00:49 , Juc ütles ...

Küll te olete kõik toredad, aitähh, et terve sell aja nii usinalt kaasa elasite, kaasa mõtlesite ja kaasa arutasite. Jube vahva oli mõelda midagi põnevat nähes, et "oh, sellest võiks blogis kirjutada!", pani hoopis rohkem märkama ja leidma.
Kalle K, nii lahedalt kirjutasid. Tegelikult oli sul õigus, tegu oli tõepoolest ühe suurepärase investeeringuga. Loodan ka, et saame peagi siia taas uusi vahvaid seiklusi juurde kirjutada.
Eva ja Co, aitähh ka Sulle kaasa elamast. Tore, kui sulle see looke hüplik ei tundunud! :)
Siirliiz, suured tänud sulle.
Red Whortleberry, aasta läks tõesti kiirelt. Õnneks on sul võimalus ka tagantjärele neid retseptesoovi korral proovida. Selles on sul vist õigus, et pigem kirjutaksin ma värvlise kokaraamatu, kus iga roa juurde käiks looke selle retsepti autori elust. Olen selle peale palju mõelnud, eks näis, mis saab! Aga suur tänu sellesse uskumast!
E., vahva, et kaasa elasid ja et lõpuks endast ka märku andsid. Aitähh!
Ladygirl, kujutan ette, et ükinda välismaal olles on tõesti võibolla sellistel lugudel suuremgi kaal. Suur rõõm, et saime oma juttudega sulle seltsi pakkuda. See on vahva mõte, et käesolev postitus viimaseks ei jääks. Mõtlen sellele. Aga lõplikult viimaseksei jää ta kindlasti, kuna meie rännukihk pole kaugeltki mitte ammendunud :)

 
On 17. aprill 2010, kell 12:18 , Anonüümne ütles ...

Tere, tere,tere! Tegelikult ootasin seda postitust sellest hetkest, kui oma reisi välja kuulutasite. Ma ju hea fantaasiaga inimene ja oskasin igasuguseid õudusi reisi jaoks välja mõelda. Ja oh rõõmu,mitte midagi minu rikkalikust ideepargist ei läinud tööle! Eks ma ikka palusin jumalat ka, et ta mind lollidest mõtetest päästaks. Väga toredad postitused olid ja pildid - super! Ja Mann on veerandi oma teadlikust elust reisil olnud! Tervitused Kahupealt.

 
On 17. aprill 2010, kell 17:52 , Anonüümne ütles ...

Soovin teile mõnusat ja kodust kevadet! Tänan kõikide nende mõnusa sõnastuse ja ilusate piltidega postituste eest. Nii mõndagi maailma asjadest sai selgemaks, kasvõi see, kui kiirelt kaob üks aasta. H Saaremaalt

 
On 18. aprill 2010, kell 13:12 , Juc ütles ...

Kahupea, tõesti tore, et sinu rikkaliku fantaasia viljad täide ei läinud. Eks ma suutsin ka ise ikka vahel mõne hirmu välja mõelda, aga sain neist umbes samade vahenditega, nagu sina, võitu. Ja see on ka vahva tähelepanek, et Mann on neljandiku elust reisil olnud :).
H., aitähh ka sulle nii truult kaasa elamast. Aastake kaob tõepoolest uksumatult kiiresti!

 
On 19. aprill 2010, kell 09:19 , KrisTi ütles ...

Nii kiiresti läks see aasta Teie blogi lugedes! Iga esmaspäev vaatasin tööl olles esimese asjana Teie blogi ja siis veel nädala sees ka mitu korda..ehk on midagi uut tulnud!:)

Tänan toreda seikluse eest!

 
On 19. aprill 2010, kell 15:53 , Eva P. ütles ...

Tere tulemast tagasi! Mis te nüüd Eestis peale hakkate? :) Igatahes ootan uusi retsepte blogisse! :)

 
On 19. aprill 2010, kell 18:02 , Juc ütles ...

KrisTi, blogi kirjutades läks aasta samuti kiiresti :). Aga head kraami mahtus sellesse siiski piisavalt. Aitähh kaasaelamast!
EvaP, suured tänud. Ega päris kindlat plaani veel polegi, mis tegema hakkame, on mõningaid uitmõtteid. Aga kõik ettepanekud on samuti teretulnud :). Retsepte tuleb kindlasti, isegi vaatamata tõsiasjale, et me hetkel üsna kodutud oleme :)

 
On 29. aprill 2010, kell 20:06 , Anonüümne ütles ...

Tere tulemast tagasi ka minu poolt!
Veidi hilja küll, kuid pole tükk aega lugema sattunud (hea, et ETV olemas on :).

Kuuludes inimeste hulka, kes õppimisse ja õpetamisse loominguliselt suhtub, ütlen ka -fantastiline investeering.

Aitäh, et lasite meil oma reisist osa saada!

Raamatut ootama jäädes :)
Kaidi

 
On 15. juuni 2010, kell 18:08 , Anonüümne ütles ...

Nagu mõni juba ka on maininud, siis palun blogi avaldada raamatuna! Kindlasti on palju huvilisi seda kirjastamaks samuti. Ostaksin kohe mitu raamatut ja üks läheks kindlasti vanavanematele, et nad natukenegi aimu saaks, miks noored nii väga maid avastama kipuvad.
Katre

 
On 28. juuni 2010, kell 20:40 , Anonüümne ütles ...

Uluru-Kata Tjuta :


Kahju, et niimoodi maid läbi joostes, üldistama kiputakse. Tüüpiline näide on Austraaliat mõtetuks ja kalliks kohaks nimetades. Selle loogika järgi ei saaks te Lääne Euroopas üldse reisida, see on enamuses sama või veelgi kallim kui Austraalia. Ja Uus Meremaa, mida uuesti külastaksite ja kuhu isegi elama koliksite, on muideks tunduvalt kallimate hindade ja väiksemate palkadega maa. Ja Austraalia loodus on üks ainulaadsemaid ja paremini võõrliikide eest kaitstumaid maailmas. Isiklikult ei ole kusagil mujal kohanud nii sõbralikke ja meeldivaid inimesi kui Austraalias ja seda on nad ilma mingi tagamõtteta, erinevalt Aasia ja Lähis Ida maade inimestest, kes sõbralikkust hästi näitlevad kuna loodavad su käest midagi saada. Austraalia mahategemine oli teie poolt rumalus, kuna inimesed kes seal on käinud või elanud, teavad väga hästi kui toredad inimesed ja kui ilus loodus seal on.

 
On 18. juuli 2010, kell 17:00 , Juc ütles ...

Uluru-Kata Tjuta, kahju, et meist valesti aru saanud olete. Me ei arva, et Austraaliasse keegi minema ei peaks. Vastupidi, kui kellegagi kohtume, ütleme alati, et meie ei saanud väga suurt elamust, aga ärge meie järgi talitage, vaid minge vaadake, äkki teie jaoks on see just maailma kõige vahvam koht. Samuti oleme mõelnud, et oleksime pidanud Austraalias rohkem rõhku panema Põhja- ja Keskosale, mitte Sydneyle ja Kullarannikule. Aga see on tagantjäreletarkus. Lääne-Euroopa oleme risti-põiki läbi rännanud ja leidnud, et meie jaoks on seal selle kalli raha eest rohkem, kui Austraalias. Nii et ei ole mõtet ärrituda, igalühel on oma arvamus, oma lemmikud ja oma pettumused! Siin blogis jagasime meie enda omasid!